- Maike Levin
"Inspireerivad vestlused andragoogiga" on intervjuusari Eesti Andragoogide Liidu poolt.
Kes on Anna?
Anna on 46-aastane alustav lasteaiaõpetaja. Viimase viie aasta jooksul otsis ta endale uut tegevust, mis pakuks piisavalt eneseteostust ja rahulolu. Enne seda töötas ta 24 aastat ühes ja samas ettevõttes. See ütleb nii mõndagi Anna kohta. Veel enam meeldib Annale aga sõita jalgrattaga. Seda on ta teinud terve oma elu. Rattasõidu kõrvale jätab Anna alati võimaluse kogeda ka midagi uut. Ta on proovinud veel joogat, sulgpalli, võrkpalli, vibulaskmist, keeglit, mediteerimist, mölkkit, hokit, kabet, kanuusõitu, aerulauasõitu, mäesuusatamist, sõudmist, rulluisutamist, tõukerattateatesõitu, matkamist, uisutamist, nooleviset, pokkerit, petanque’i ja isegi bikiinifitnessi. Nimekiri sai pikk ja siinkohal oleks ju paslik esitada küsimus: “Millal sa seda kõike teha jõuad, Anna?” Kõige selle tipuks on Anna 24 aastat olnud ema kahele edukale lapsele.
2023. aasta suvel lõpetasime koos Annaga Tallinna ülikoolis andragoogikaõpingud. Mäletan teda kui rõõmsameelset kaasamõtlejat, kes oli alati kohal oma sooja empaatilise hellusega. Annal oli alati mõni hea sõna öelda, isegi rasketel päevadel ja mitte kunagi ei jätnud ta kasutamata võimalust küsida: “Kuidas sul päriselt läheb?”
Kas sa mäletad seda Annat, kes sa olid enne ülikooliõpinguid?
Ma astusin ülikooli just sellel hetkel, kui 24-aastane tööstaaž andis selgelt märku, et arenguvõimalused antud ettevõttes on minu jaoks otsa saanud. Õppima minnes olin põnevil ja täis uudishimu, aga ka teadmatus ja hirmutunne olid suured. Täna, vaadates tagasi sellesse hetke kui astusin kooli, näen ennast kõndimas teel mäest ülespoole. Seda, mis ootas teiselpool mäge, ei olnud näha, sest ümberringi hõljus paks udu.
Mida õpingud sulle andsid?
Kindluse tunde. Ma tean, et olen suuteline. Ma tean, et ka “udus” kompamine on liikumine, mis kindlasti edasi viib. Ma tean, et ka samm tagasi on liikumine. Ma luban endal taluda teadmiste ja kogemuste nappust, olles kindel, et õpin soovitud ala selgeks. Selle kõige eelduseks vaid minu usk valitud alasse ja enda arengusse.
Milline oli sinu õpingutes murdepunkt või selline eredam lugu, mis sind väga mõjutas?
Oi, andragoogika erialal õppimine pakkus neid hetki küll. Aga tean! See oli esimese semestri lõpp. Ülesandeks oli teemaportfoolio koostamine. Valisin enda portfoolio teemaks õppimise vanemas eas. Ülesannet täites tundsin, et võtsin ette väga suure ja keerulise teema ja selle uurimise käigus minu kahtlustunne muudkui kasvas. Tundsin ka, et olen oma teadmiste ja arusaamadega alles tee alguses ja ees on hiigelsuur tundmata maailm. Kindlustunne oli nullis. Vähemalt 78 korda mõtlesin, et oleks pidanud tegelema mingi muu teemaga. Aga siiski otsustasin jätta nii nagu on, teema mind ikkagi kõnetas. Mõtlesin endamisi: “Saab mis saab! Kui nüüd läbi kukun, siis ma vähemalt proovisin.” Mind ootas ees aga suur üllatus. See, mida mina tegin, oligi õige! Portfoolio tagasisidest sain just seda, mis mul tol hetkel oli puudu. Sain kinnituse, et see ongi loomulik, et ma ei saa demonstreerida oma tarkust, selleks ajaks kogutud teadmisi ja kompetentse alal, mida tulin õppima. Sellepärast ma ju ülikooli tulingi. Sain ühe väga väärtusliku kogemuse täiskasvanud inimesena: kui endale tunnistada, et mingil alal ma midagi ei tea ja sealjuures ei kaota ma huvi selle ala vastu, siis on see suur samm uue teadmise omandamise suunas.
Anna, kas sa oled andragoog?
Usun et siiski olen. Täna ümbritsevad mind täiskasvanud kolleegid. Venekeelsed lasteaiad on läinud üle eestikeelsele õppele. Mida see tähendab? Me kõik õpime tegema oma tööd uutmoodi. Kolm täiskasvanut ja 20 last, kelle kodukeel on vene keel. Kolm täiskasvanut otsivad, uurivad, leiutavad, katsetavad, õnnestuvad ja eksivad ja … proovivad uuesti, teistmoodi, õnnestunud (ja ka mitteõnnestunud!) katsetusi jagavad teistega. Sattusin väga õigesse kohta andragoogi jaoks!
Kuidas sa ennast täna tunned?
Olen põnevil! Usun sellesse, mida ma teen. Üks kuu sai täis uues ametis, aga minul on tunne, et pool aastat vähemalt. Nii palju on väljakutseid, mõtteid, ideid.
Mis on elus praegu hästi?
Ma jõudsin õigesse kohta! Usun, et vastuvõetud väljakutsest jagub mulle pikemateks aastateks, mida saan täita enesearengu ja -teostusega.
Mis on praegu raske?
Ma ütleks et kõige suuremaks raskuseks osutub hetkel fakt, et ma ei oska reguleerida enda entusiasmi. Tahan ruttu-ruttu saada nö „aasta parimaks“. AGA! Pean pidevalt endale meelde tuletama, et olen kõigest tore inimene küll, kuid mitte jumal. Vajan aega ümberlülitamiseks, puhkamiseks, ja „patareide laadimiseks“. Pean leppima sellega, et kõike ja kohe ma omaks ei saa võtta, see on protsess, mis vajab aega. Aga usun, et raskused on kõigest astmed ideaalse mina poole liikumisel. Küll ma leian tasakaalu.
Ma mäletan, et sa tahtsid tegeleda eakatega, aga nüüd oled leidnud tee hoopis laste juurde. Kirjelda natuke seda teekonda palun.
Kuidagi nii on kujunenud minu elu erinevatel etappidel, et seoses kallite ja tähtsate lähedaste inimestega on üles kerkinud kaks olulist teemat: (1) vanadus ja sellega kaasnevad elumuutused; (2) rahulolematus, mis käib kaasas nende inimeste eluga, kes ei oska eesti keelt.
Mõlemad teemad kõnetavad mind endiselt. Kuid hetkel olen jõudnud seisukohale, et eakatega tegelemiseni jõuan ma igal juhul ka siis, kui hetkel panen selle teema pausile. See eluetapp jõuab ju kätte igal juhul.
Pean tunnistama, et eesti keele teema on olnud minu jaoks suur ja kompleksne. Ja seda eelkõige emotsionaalselt, kuna paljud minu lähedased puutuvad sellega kokku. Olen proovinud ennast kujutada ette erinevatesse rollidesse selle lahendamiseks suuremas plaanis, kuid midagi on alati tõrkeks. Mõttesse, alustada eesti keele õpetajana, ei olnud piisavalt usku. Peamiselt puudus usk endasse. Ütleksin nii, et usku oli, kuid mitte piisavalt. Ausalt öeldes on õpetaja amet endiselt minu silmis teatud määral hirmuäratav.
Siiski nüüd, kui koolid läksid (või tulid) üle eestikeelsele õppele, otsustasin ühineda programmiga „Noored kooli“ ja proovida sealtkaudu enda teed leida. Ja umbes täpselt samal ajal laekus mulle selline pakkumine: tule lasteaeda eestikeelseks õpetajaks. Sellega kaasneb muidugi jälle paralleelselt uue ameti õppimine. Ma tundsin kohe ja peaaegu kahtlemata, et vot see on nüüd küll õige koht, aeg ja sihtgrupp. Selles tahan osaleda! Siia tahan panustada. Tahan ise kogeda, kuidas see meil õnnestub. Selle õnnestumisse ma usun.
Tahaksid sa veel millestki rääkida või midagi öelda?
Aitäh Sulle, Maike, et panid mind sellist väikest refleksiooni tegema. Tänu sellele mõtestasin taaskord enda jaoks oma teekonda ja selle väärtust.
Intervjuueeris Maike Levin, kes on fotograafia taustaga andragoog, kriitiline mõtleja, asjaajaja, kellele meeldib lugeda ja kirjutada. Maike armastab loovaid lähenemisi ja väärtustab eetilist mõtteviisi. Ta kuulub Eesti Andragoogide Liitu ja Eesti Pressifotograafide Liitu. Andragoogika õpingud Tallinna ülikoolis lõpetas ta aastal 2023. Praegu kasvatab Maike kodus kaheaastast tütart, peab blogi, kirjutab luuletusi ja soovib andragoogide häälel aidata kõlada.