Inspireerivad vestlused andragoogiga: Elisabeth Purga

Elisabeth, saame tuttavaks! Räägi endast ja oma tegemistest.

Meeleldi! Olen Elisabeth – koolitaja, õppejõud, üliõpilane, töötubade fasilitaator (arutelude- ja protsessijuht) ja eelkõige muidugi andragoog. Andragoog minus leiab rakendust läbi päris mitme erineva rolli, sest koolitusettevõtja töö võimaldab mul vastu võtta ja ellu viia väga eriilmelisi projekte. Ühel päeval toetan Eestisse saabunud välisvabatahtlikke nende õpikogemuse reflekteerimisel, teisel päeval nõustan koolitajaid digilahenduste rakendamisel ja loon koolituskontseptsioone, kolmandal päeval aga koolitan organisatsioone enda koosolekuid tõhusamalt läbi viima. Igas projektis, mille ma ette võtan, otsin sügavat tähendust ja tunnet, et just see ettevõtmine lööb minu sisemuses midagi särama.

Kirega tehtud töö kõrval pean sama oluliseks ka elu tasakaalustamist kõige muu kui tööga – aeg lähedastega, sportimine ja tants, looduse nautlemine, lugemine, naeru ja rõõmu pakkuvate sarjade-filmide vaatamine, uute paikade ja inimeste avastamine.

Kas sa mäletad seda Elisabethi, kes sa olid enne andragoogikaõpinguid?

Elisabeth enne andragoogikaõpinguid oli kindlasti mõnevõrra rohkem peidus ja vähem teadlik sellest, kuidas soovin end tööalaselt rakendada. Olin enda teed otsimas ning andragoogikaõpingud olid kindlasti sel teel üks suuremaid samme edasi. 

Miks sa otsustasid just andragoogikat õppima minna?

Selleks hetkeks, kui leidsin tee andragoogikani, olin umbes viis aastat olnud tihedalt seotud haridusvaldkonnaga, eelkõige läbi noorsootöö kui mitteformaalõppe vormi. Mind on koolinoorest peale kõnetanud just kooliseinte välised võimalused õppimiseks ja arenemiseks. Kuna ma ise väärtustasin neid õpikogemusi väga ja nägin, kuidas mitteformaalõpe võimaldas mul juba varajases eas enda kohta nii meeletult palju õppida, tahtsin läbi noorsootöö sarnaseid kogemusi pakkuda ka teistele. Sain noorsootöösse sukeldudes üsna kiiresti aru, et sellest sihtgrupist kõnetab mind eriti just noorte täiskasvanute vanusegrupp ja veelgi enam nendega töötavate spetsialistide sihtgrupp ehk noorsootöötajad ise.

Kõik need taipamised kokku (pluss juurde lisatud ka koroonaperioodist tingitud õppimistung) viisid mind guugeldama märksõnu stiilis “ülikool”, “mitteformaalne õpe”, “bakalaureus” ja selle protsessi tulemusel avastasin andragoogika. Teadsin kohe õppekava kirjeldust lugedes, et see on täpselt see puuduolev pusletükk minu minapildi loomisest.

Mida õpingud sulle andsid? 

Kindlasti parema arusaama sellest, mis on see sfäär, kus on haridusvaldkonnas võimalik toimetada. Teadsin tugevalt, et inimeste õppimise ja arengu toetamine sütitab minus sisemise tule, kuid samas ei tundnud sidet õpetajatööga, mis tundub selle kutsumuse esmane oletuslik väljund. Nägin ja sain kinnitust, et haridusvaldkond on oluliselt laiem ning mul on igati võimalus selles valdkonnas endale ise tee luua. Õpingud andsid kinnitust minu kompetentsidele, sain teoreetilist alust seni kogetule ning kindlasti oli tugeval kohal ka kuuluvus- ja kogukonnatunne.

Milline oli sinu õpingutes murdepunkt või selline eredam lugu, mis sind väga mõjutas?

Meenuvad “ahhaa” momendid, mida pakkusid erinevad praktikakogemused. Näiteks vaatluspraktikat sooritades ühes IT-ettevõtte personaliosakonnas avastasin, et andragoog leiab IT-ettevõttes palju laiemalt rakendust kui vaid personaliosakonnas. Ja jällegi oli maailmapilt avanenud ja võimalused enda huvisid ja kompetentse rakendada oluliselt laienenud. Sealt arenes huvi rohkem IT-sektori rollide uurimisse sukelduda ning seetõttu sooritasin välispraktika Slovakkia ühes IT-valdkonna värbamisettevõttes. IT-valdkonnas ma täna küll ei tööta, aga just nendest kahest kogemusest hakkas hargnema minu huvi toetada meeskondi koosolekute ja koosloomeliste sessioonide läbiviimisel, millele olengi praegu suures osas keskendunud.

Pärast õpingute lõpetamist pakuti sulle ülikoolis tööd andragoogika eriala õppejõuna. Miks sa otsustasid selle töö vastu võtta ja kuidas sa ennast täna õppejõu ametis tunned?

Oli vist esimene õppesessioon, kui tabasin end õppejõude vaadates ja kuulates mõttelt: ma tahan seda rolli proovida. Seetõttu, kui pakkumine minuni mõned aastad hiljem jõudis, ei vajanud see just kaua kaalumist. Nägin õppejõu rolli kui head võimalust iseennast mugavustsoonist välja lükata ning olla ise osaks teiste tudengite tähendusrikkast õpiteekonnast. On suur au olla väike osa kellegi akadeemilisest loost ning aidata luua teistele seda sama õpirõõmu, mida kogesin ise.

Millised on andragoogika üliõpilased kui sa vaatad neid õppejõu pilgu läbi?

Andragoogikat tulevad õppima kriitiliselt mõtlevad, sügavad ja tähendust otsivad, empaatilised, väärtust luua soovivad ja eneseteadlikud üliõpilased. Töötada grupiga, keda selliste sõnadega saab iseloomustada, on väga väärtuslik ja kasvatav teekond. Suur rõõm, et mul on võimalus seda kogeda.

Millises rollis sa ennast ise mugavamalt tunned, kas õppija või õppejõuna?

Praegu veel kindlasti õppija rollis, olen ju seda siiski kauem harjutada saanud ning seal on ka vastutusekoorem kergem. Eriti huvitav on nende kahe rolli vahetus, näiteks ühel päeval võin esimese poole päevast olla õppija rollis ja päeva teises pooles olla ise loengu avasõnu ütlemas. Samas, ega end mingis rollis mugavalt tunda pole ka otseselt eesmärk. Õppejõu roll võib hakata ühel hetkel küll mugavamaks muutuma, kuid siis muutub mõni muu tegur valemis (nt kujundatakse õppeaine sisu ümber või liitub grupiga ka teise eriala üliõpilasi), mis selle rolli jällegi ebamugavamaks teeb ja arengule suunab. Milles ma end aina mugavamalt tunnen, on enda õppejõuks nimetamine. Alguses oli see võõras roll, mida endale omistada, kuid vaikselt on see kasvamas päris tugevaks osaks minu professionaalsest identiteedist.

Mis sulle praegusel ajal eriliselt rõõmu valmistab?

Erinevad elamused, eriti kui saan neid kogeda koos lähedaste inimestega. Olgu selleks kontserdid, ühised tähistamised, tantsimine hea muusika järgi, maitsvad söögielamused mõnes seni avastamata või juba vanas tuttavas restoranis. Rõõmu pakuvad sügavad ja avatud vestlused. Ja ka vestlused, mis loovad kergust ja rõõmu läbi selle, et need ei ole liiga tõsised, vaid teeme hoopis üle võlli ja tobedaid nalju. Rõõmu pakub see, kui mulle öeldakse: “Mul on sinu jaoks aega!”  Rõõmsaks teeb mind ka minu töö ja vabadus enda tööelu ise luua ja kujundada.