- Maike Levin
"Inspireerivad vestlused andragoogiga" on intervjuusari Eesti Andragoogide Liidu poolt.
Maria, saame tuttavaks! Räägi endast ja oma tegemistest.
Olen vabakutseline foto- ja videograaf. Läbi aasta teen erinevaid projekte, suvel põhiliselt pulmavideosid.
Peale gümnaasiumi jäi sul kolm aastat vahele enne kui läksid õppima andragoogikat. Millest tuli sinu eriala valik?
Otsisin eriala, mis aitaks mul paremini aru saada ümbritsevast maailmast, õppida tundma iseennast ja inimesi minu ümber — ma sain isegi rohkem, kui oleksin oodanud.
Milline oli sinu õpingutes murdepunkt või selline eredam lugu, mis sind väga mõjutas?
Need kolm aastat olidki üks suur murdepunkt. Aga kui tuua välja kindel lugu, siis ma tooksin välja hetke, kus pidime looma kollaaži (või oli mõni muu loominguline ülesanne) ja ma tundsin ennast nii õnnelikuna selles hetkes, et saan luua turvalises keskkonnas, kus keegi ei kritiseeri, ja minu loovtöö võetakse vastu just sellisena nagu see antud hetkel on. See tunne on siiamaani minuga kaasas ja on tugipunktiks raskematel aegadel.
Juba õpingute ajal hakkasid sa tegelema video- ja fotograafiaga ja tänaseks oled samas valdkonnas vabakutseline. Kuidas andragoogikaõpingud toetasid sinu kutse valikut?
Andragoogikaõpingute ajal anti meile palju vabadust, et saaksime ise otsustada, kuidas me soovime töid esitleda ja mitmeid kordi jõudsin ikka ja jälle videote ja piltide juurde. Ühel hetkel nägin, et kogu see visuaalide maailm meeldib mulle ja kutsub mind. Esimesed videod sündisidki andragoogikaõpingute ajal. Lisaks andis julgust juurde, et õppejõud ja grupikaaslased olid väga toetavad ja sain juba ülikooli ajal videograafina kätt harjutada.
Kas täna on juba selline mentaliteet levimas, et kaamera teeb ju ise pildi või video valmis ja AI töötleb selle ära, milleks siis üldse teenuse eest maksta vaja? Kas kasutad oma töös AI-d?
Kasutan AI-d oma töös, praegu rohkem tekstilise abilisena ja fototöötluses. Ma veel ei karda, et AI tuleb inimese ja fotograafi/videograafi vahele ja asendab meid, sest tehniline osa on ainult üks osa sellest, miks inimene läheb fotograafi juurde või kutsub videograafi oma pulma. Inimsuhtlus on oluline — see energiavahetus, koos kogemine ja hiljem võimalus näha iseennast või üritust läbi teise inimese silmade — seda ei saa tehisintellekt pakkuda.
Muidugi on teemasid ka minu valdkonnas, mida AI saab asendada ja proovin ise ka sellega kursis olla, et teha oma elu tänu sellele kergemaks ja keskenduda sellele, mis on tõeliselt oluline.
Sa teed ka videoalaseid koolitusi. Kuidas sa oma koolitusteks valmistud?
Vaatan hästi palju videosid ja otsin erinevaid näiteid, millest õppida. Aga esimene asi, mida ma alati teen, proovin aru saada, kes on koolituse osalejad ja mis neid võiks kõnetada ja neile kasulik olla.
Kui ma koolitusteks ette valmistun, siis minu silmad ja kõrvad on lahti 24/7. Koguaeg mõtlen, kuidas ma saaksin seda infot õppetöös ära kasutada. Inspiratsiooni otsimine käib lõpmatult ja mõnikord on see väsitav ka.
Video- ja fotograafina töötamisel puutud sa kokku väga paljude erinevate inimestega. Milline on sinu sisekõne inimestega töötamisel ja kuidas sa ergutad neid ennast kaamera ees mugavalt tundma?
Olen koguaeg olemas, annan jooksvalt positiivset tagasisidet, julgustan ja jagan väga lahkelt komplimente.
Kas fotograafia on sinu jaoks teraapiline? Oled sa kohanud inimesi, kes tänu sinu piltidele on ennast rohkem armastama hakanud, kes näevad tänu sellele kui ilusad nad päriselt on?
Jah. Ja see on minu töö lemmikum osa. Fotograafia minu jaoks on ka viis suhtlemiseks iseendaga, sest usun, et oma piltidesse jätab fotograaf alati killukese iseendast kui mitte rohkem. Need seitse aastat vabakutselisena on toonud mind palju lähemale iseendale.
Iga fotosessioon on nii erinev ja väga palju sõltub sellest, mis parasjagu toimub modelli elus, kuidas see kajastub piltidel. Sest mina näen ju ainult väga väikest osa sellest süžeest ja oskan teha nähtavaks ka ainult seda, mis mind parasjagu kõnetab. Aga kui me kohtume fotosessioonil, siis see on alati midagi erilist.
Sa oled töötanud oma valdkonnas juba seitse aastat. Tundub, et töö toob leiva lauale. Kas oled leidnud endale unistuste töö?
Ma võiksin öelda nii, et ma lõin iseendale töökoha, kus ma olen õnnelik ja mis on täis tähendusi nii minu kui ka minu klientide jaoks. Kunagi ma tõesti unistasin sellest ja nüüd sellest on saanud minu igapäevaelu. Olla vabakutseline on endiselt suur väljakutse minu jaoks, sest lisaks foto- ja videoprojektidele, pean orienteeruma teemades, mida algses plaanis (unistuses) ei olnud. Aga see tegelikult teebki selle töö minu jaoks veelgi huvitavamaks ja aitab avardada silmaringi.
Millise soovituse annad meie lugejale, mida ta peaks kindlasti enne aastavahetust ära tegema?
Varahommikuti on rabas nii ilus, vaikne, maagiline. Kui näed, kuidas päike tõuseb ja tekib tunne, et kõik on võimalik. Praegusel ajal tõuseb päike juba nii mugaval ajal, et võikski kasvõi iga päev hommikuti rabas käia.
Intervjuueeris Maike Levin, kes on fotograafia taustaga andragoog, kriitiline mõtleja, asjaajaja, kellele meeldib lugeda ja kirjutada. Maike armastab loovaid lähenemisi ja väärtustab eetilist mõtteviisi. Ta kuulub Eesti Andragoogide Liitu ja Eesti Pressifotograafide Liitu. Andragoogikaõpingud Tallinna Ülikoolis lõpetas ta aastal 2023. Praegu kasvatab Maike kodus kaheaastast tütart, õpib keeletoimetajaks, peab blogi, kirjutab luuletusi ja soovib andragoogide häälel aidata kõlada.