Inspireerivad vestlused andragoogiga: Maike Levin

Maike, saame tuttavaks! Räägi endast ja oma tegemistest

Tere! Mina olen Maike. Ma olen abikaasa, olen ema kolmeaastasele tütrele, olen andragoog, olen fotograaf ja õpin praegu magistrantuuris keeletoimetajaks. Mulle meeldib joosta ja kirjutada ja viimasel ajal meeldib mulle väga asju ise teha (näiteks soolataignast plastiliini või looduslikest koostisosadest kreeme ja salve). Aga eelkõige olen ma inimene, mul on omad head ja omad vead, olen empaatiline, rõõmsameelne, heatahtlik ja usun sellesse, et kõik inimesed on ilusad ja head, sest kuskil sügaval peitub meis kõigis armastust vajav väike laps, kes ootab, et küsiksid temalt õigeid küsimusi, pakuksid talle hoolt ja armastust ja teadmist, et teda on nähtud ja tunnustatud. 

Miks sa otsustasid just andragoogikat õppima minna?

Kui nüüd päris aus olla, siis mul ei olnud õrna aimugi, mis see andragoogika on. Ma töötasin kutsekoolis kutseõpetajana ja seal tuli jutuks see, et mul ei ole veel bakalaureuse kraadi. Hakkasin siis arvutama ja leidsin, et peale viimaste õpingute katkestamist on tõesti see aeg läbi saanud, kus ei saanud vahepeal uuesti tasuta õppida (tookord oli see kolmekordne nominaalaeg, mis tähendas üheksat aastat). Ja muidugi sain selle teadmise siis, kui kandideerimised olid tolleks aastaks lõppenud. Peale seda hakkasin uurima, et mida saab õppida sessioonõppes. Sõelale jäid kutseõpetaja ja andragoogika. Minu kolleeg ütles, et andragoogika on selline eriala, kus peab ennast palju analüüsima ja et pean hoolega läbi mõtlema, kas see ikka minu jaoks on. Ma teadsin ainult seda, et ei taha õppida kutseõpetajaks, sest see on üks kitsas valdkond ja ega ma tol ajal ei julgenud arvata, et kutsekoolis õpetamine on midagi, mis mulle külge jääb. Andragoogika tundus olevat kui sõõm värsket õhku ja lõppude lõpuks nii ta oligi. Mul väga vedas, et sattusin enda teadmata õigele erialale. 

Kas sa mäletad seda Maiket, kes sa olid enne andragoogikaõpinguid?

Väga hästi mäletan. Ma olin eksinud, depressioonis, eluga rahulolematu, ebakindel, jõuetu ja arvasin, et kogu maailm on minu vastu. Eks seal elus oli häid hetki ka, aga meelde on jäänud need negatiivsed. Praegu on kõik teisiti. Ma olen elurõõmus, teadlik, empaatiline ja kõigega rahu teinud. Ja need oskused on suurelt tänu andragoogikaõpingutele, mu kursusekaaslastele ja õppejõududele. Mulle on ikka meeldinud minu mantra: “Ma ei ole täna see, kes ma olin eile. Ma ei ole homme see, kes ma olen täna.” Nii lihtne see ongi, elu on pidevas muutumises. Kui ise oled kahe jalaga maa peal, siis oskad valida enda jaoks õige suuna. Ja kui eksid, siis tuled sellest rahulikult välja. Ja alustad uuesti. 

Milline oli sinu õpingutes murdepunkt või selline eredam lugu, mis sind väga mõjutas?

Kindlasti juba esimene sessioonõppe päev ja esimene kohtumine. See ruum, need inimesed, kõik oli õige. Me istusime ringis ja ma sain kohe aru, et see pole tavaline “õppejõud slaididega monoloogi pidamas” loeng. Ma tundsin kohe ära, et olen õiges kohas ja ma olin nii tänulik selle eest. Ja kõik need kolm aastat intensiivset õppimist sai mulle nii suureks südameasjaks, ma tahtsin anda endast parima, mitte sellepärast, et keegi nõudis, vaid seetõttu, et saaksin ise maksimaalse kogemuse. 

Õpingute käigus õnnestus sul emaks saada ja vaatamata sellele nominaalajaga lõpetada. Kuidas on ema roll sind muutnud ja õppijana kujundanud?

See on nii tabavalt öeldud, et mul õnnestus emaks saada. Tookord ma isegi ei mõelnud selle peale, kui suur õnn see tegelikult oli. Aga nüüd, kui mul on seljataga kaks katkenud rasedust, olen ma iga päev nii tänulik selle pisikese preili eest, kes mu päevi päikeselisemaks muudab. Emadus on midagi, mida on raske sõnadega kirjeldada. Ma olen võtnud eesmärgiks enda lapsepõlve(traumade) lahtiharutamise. Ma elan oma tütrega sellises elus nagu oleksin ise seda soovinud. Õigupoolest ei oleks ma kunagi osanud sellist lapsepõlve soovida nagu on mu lapsel täna. Ma olen temaga kodune, see on meil abikaasaga omavahel kokku lepitud, me ei pane last lasteaeda ja võtame igast päevast maksimumi. Ma ei oleks seda ette kujutanud, et ei käi tööl, jätan õpingud pooleli (tegin magistrantuuris vahepeal pausi kui andragoogika oli lõpetatud) ja et ma ei ütle endale sellepärast halvasti. Ma teen seda, mida ma sisemiselt õigeks pean ja mitte keegi teine ei saa mulle öelda, kas see valik on nüüd hea või halb. Ma olen õppinud kuulama iseennast, oma sisetunnet ja oskan väga teadlikult aru saada, mis on elus oluline ja mis on see, millest saab hetkel natuke näpistada ja tegemata jätta. 

Lisaks andragoogika õpingutele bakalaureuses õpetasid kutsekoolis fotograafiat, kuidas see kogemus rikastas sinu õpinguid?

Kutseõpetaja olin juba enne õpinguid. Kui ma täna tagasi vaatan, siis võin julgelt väita, et ma olin üsna kehv õpetaja. Mul puudusid igasugused pedagoogilised teadmised. Mind visati tundmatus kohas külma vette. Aga ma jäin hulpima. Ja tänu andragoogikale õppisin ujuma õiges suunas. Kas ma tänaseks päriselt kohale jõudnud olen, see on nüüd teine asi mõelda. Aga ma olen väga palju kasvanud, mul on olemas teadmised kust midagi vajadusel leida ja oskused erinevaid tööriistu ära kasutada. Nali naljaks, mu vanaisa ütles mulle kunagi, et minust saab eesti keele õpetaja. Mina vandusin vastu, et ei saa. Kartsin esinemist ja inimesi hullupööra. Nüüd aga olen olnud kutseõpetaja, esinenud konverentsil võõraste inimeste ees, olnud õppejõud ülikoolis (ja õpetanud endast vanemaid), tunnen ennast teistega koos (ka võõrastega) ruumis väga hästi ja tagatipuks õpin keeletoimetajaks, nii et kaugel see eesti keele õpetaja koht enam vist olla ei saa. 

Praegu oled sa Tallinna Ülikooli magistrant keeletoimetaja erialal. Kuidas võrdleksid kahte õppekava?

Kuidas võrrelda võrreldamatut? Ma pean kahjuks tunnistama, et kõik, mis Tallinna Ülikoolis jääb andragoogikast väljapoole, lonkab väga korralikult. Olen tagasi seal, kus on Powerpoint slaididega monotoonsed õppejõud, kes on küll oma valdkonna absoluutsed spetsialistid, aga õpetamiseks ainult sellest ei piisa. Ei teagi nüüd, kas olla ilma erialata spetsialist õpetamises või erialane spetsialist, kes ei oska õpetada? Praegu hakkaski ülikoolis uus semester peale ja sain kogemuse, kus tundsin õppejõu ees hirmu. Sellega seoses sain ainest uue artikli jaoks ja tundsin ära selle emotsiooni, mida pole enam aastaid tundnud õppimise ajal. 

Kui andragoogika eriala on midagi, mis on inimeselt inimesele mõeldud, kus on olulisel kohal refleksioon, õpingute mõtestamine, varasemad kogemused ja teekond, siis keeletoimetamise eriala on selline masinlik teadmiste tuupimine, kus sinu taust ei ole oluline, sa oled justkui anonüümne terake teiste anonüümsete terakeste hulgas. Ma ei tunne seda, et õppejõud sooviksid üliõpilastega dialoogi astuda, selline soe ja hoitud tunne on puudu. Aga mulle meeldib mu eriala ja ma loodan, et armastus õppimise vastu kannab mind ikkagi edasi. Iga kogemus on kogemus ja juba see rikastab. 

Mis on see, mis paneb sul silmad tõeliselt särama?

Minu silmad paneb särama elu ise. Kui ma vaatan, kuidas mu laps ja abikaasa koos suurest illustreeritud sõnaraamatust inimese keha uurivad. Kui ma saan joosta ja hiljem jalad ei valuta. Kui ma saan anda raamatutele uue elu (minu üks hobidest on raamatuvahetus). Kui ma saan mõne raamatu, mida ma olen väga väga soovinud. Kui keegi ütleb mulle, et ma sain hästi hakkama, kui keegi usub minusse. Kui ma saan talvel lume peal kõndida, kevadel näha, kuidas puud roheliseks lähevad, kui saan suvel niidetud muru lõhna tunda ja sügisel sahistada langevates lehtedes. Kui ma teen elus õigeid valikuid ja olen iseendaga leebe, siis mul tihtipeale silmad säravadki. 

Kui sul oleks üks küsimus Maikele, mida sa küsiksid?

See on küsimus, millele mul on vastus ilmselt juba olemas. Aga võib-olla on see hea küsimus meile kõigile. Millal sa viimati olid päriselt õnnelik ja eluga rahul, millal tundsid elumõnu?

Mina olen praegu õnnelik. Muidugi olen ka palju muud. Olen ärevil uute väljakutsete ees, natuke kardan ja natuke olen elevil, olen väsinud ja võitlen oma deemonite ja takistustega. Aga viimase kaheksa aasta teadmiste ja kogemustega olen jõudnud tänaseks siia, kus ma suudan olla rahul nii iseenda kui ka oma elatud eluga. Olgugi, et ma ei saa siit teistelt ilmselt heakskiitu. Neli aastat pole ma täiskohaga tööl käinud, olen teinud juhuampse ja tänu sellele saanud kasvada nii inimese kui emana. See aga pole paljude (loe ühiskonna) arvates mittemidagi. Aga minu jaoks on see kõik. Ma olen saanud suureks vaimult ja identiteedilt. Ma arvan, et mitte kunagi varem pole ma olnud iseendaga nii õnnelik. Ja mul on veel palju minna. Nagu ma enne ütlesin, ma pole täna see, kes ma olen homme. 

Mida sa soovid meie lugejale?

Palun võta aeg maha! Kuhu sa kiirustad? Mille pärast sa rabeled? Logele ja ära tunne seetõttu süümepiinu. Mängi lastega, tee käsitööd, vaata filme või sarju, mis ajavad sind naerma, loe häid raamatuid, loe halbu raamatuid, lihtsalt loe, kirjuta oma mõtted üles, lase ahistavatest mõtetest lahti, tee midagi oma kätega, niida muru, rohi peenraid, mine jalutama või veel parem, mine jooksma, joo vett, räägi sõbraga, ütle teistele midagi head, hoolitse oma keha ja vaimu eest, kohtle ennast hästi, vaata peeglisse ja naerata endale, tee endast fotosid, luba endal tunda kõiki tundeid, kuula Ööülikooli, õpi midagi uut, tee midagi, mida sa kardad, hakka tegelema uue hobiga, tantsi, naera, nuta, rõõmusta ja kõige tähtsam – kui sa midagi teed, siis ole lihtsalt kohal. Tunneta elumõnu!