Inspireerivad vestlused andragoogiga: Enri Uusna

Enri, saame tuttavaks! Räägi endast ja oma tegemistest. 

Nüüdseks juba enam kui kümme aastat tagasi Eesti Maaülikoolis õppides, avastasin enda jaoks keskkonnahariduse. Töötan selles valdkonnas alates 2016. aastast. Suurem osa sellest möödus Keskkonnaametis haridusspetsialistina, täna aga tegutsen Eesti Loodusmuuseumis hariduskuraatorina. Mulle meeldib õpetada looduse reeglitest ja seostest, sest see on esiteks vajalik ja teiseks võimaldab kasutada nii enda kui õppija loomingulist mõtlemist. Nii-öelda rohelised teemad on olnud mulle meeltmööda juba noorest saati.

Sa õppisid andragoogikat magistritasemel, miks sa otsustasid õppima minna? 

Esialgne mõte oli enesetäiendamine. Olin oma tööga saanud palju just kooliõpilasi harida, aga tundus loogiline oma “paketti” lisada ka ülejäänud elukaar. Tegelikult polnud mul ka pedagoogilist ettevalmistust, sest tööks oli vajalik kas pedagoogiline või loodusteaduslik magistrikraad — mul oligi see viimane. Seega andragoogika magistriõpe oli minu jaoks esimene kord üldse haridusvaldkonda sellisel tasemel ja sellises mahus süveneda.

Kas sa mäletad seda Enrit, kes sa olid enne andragoogikaõpinguid?

Mäletan. Olin ka siis juba üsna vilunud õpetaja, sest elu viis mind õppeprogrammide loomise koolitusele Tallinna Ülikooli õppejõududega nagu Grete Arro, Mihkel Kangur jt. Ma olin juba parajalt inspireeritud ja oli ka momente, kus ma ei arvanud, et võiksin samaväärset kasvu uuesti kogeda. Et olin justkui piisavalt “valmis”. Küll aga olin ma rohkem kinni sisukeskses õpetamises, sest keskkonna ja kestlikkuse teemades on tahes tahtmata sisu äärmiselt oluline. Ma ei vaevunud aga niivõrd mõtlema näiteks õppija identiteedist, õppimise eelistustest ega isiklikust arenguvajadusest. Võiks isegi öelda, et olin ehk pisut stagneerumas ja oma vaadetes kinni.

Milline oli sinu õpingutes murdepunkt või selline eredam lugu, mis sind väga mõjutas? 

Olin väga pikalt elanud mugavustsoonis. Keskkonnaametis töötades oli mu ümber väga hea kolleegium, kus olime kuidagi nii üksmeelsed ja sarnase maailmavaatega, et meil ei olnud erilisi väärtuste või maailmavaadete konflikte. Andragoogika erialal tuli aga ühe kursaõega esimesel semestril ette üks korralik debatt. Minu mäletamist mööda vaidlesime selle üle, kas kellegi tagasisidestamisel peaks kasutama ainult avatud küsimusi või on õigustatud ka suunavad. Mäletan seda emotsiooni, kui tundsin eneses fight or flight surinat. Ma polnud harjunud, et keegi võiks nii hästi ja veenvalt vastuväiteid esitada millelegi, milles ise veendunud olin. Isegi meie õppejõud Piret Jeedas ja teised kursuslased jälgisid seda nagu tenniseturniiri. Mind stimuleeris see intellektuaalne sparring ja arvan, et pärast seda olin üles soojendatud kogu ülejäänud õpiteekonnaks. See võis tol ajahetkel tunduda ärev ja ebameeldiv, aga juba natuke hiljem sain aru, kuidas see tegelikult võimaldas mul edasi kasvada.

Sul on ka keskkonnateaduse magistrikraad. Kuidas on andragoogika ja keskkond sinu jaoks seotud?

Igasugune keskkond on alati olnud organismide käitumise üks põhilisi mõjutajaid. Andragoogid on lihtsalt seda taibanud ja oskavad teadlikult kasutada. Lisaks, tõeline andragoog võib küll anda õppijale ette 2 ja 2, kuid usaldab õppija oma tarkust need kokku liita või midagi muud põnevat nendega ette võtta. Looduskeskkonnaga on sama — seal on reeglid, seosed, süsteemid. Märka ise, pane kaks pluss kaks kokku ja näe — elurikkuse kadu mõjutabki mind! Mulle tundub, et keskkonnateemadel õpetades ei oska me alati õppijale neid õigeid detaile anda ning jääb ka usaldusest puudu, et ta ise midagi järeldab.

Täna töötad sa Eesti Loodusmuuseumis hariduskuraator-õppedisainerina. Kuidas loodusmuuseumil läheb? Kas kooligruppe ikka käib? Kuidas peab muuseumi haridusprogrammi nüüdisaegse noore jaoks kujundama? 

Eesti muuseume tabas sel aastal valusalt mõttekäik, et koolid ei tohiks lapsevanematelt raha koguda kui käiakse muuseumis, teatris või muud moodi end õppekavaga seotult harimas. Ka meil oli talvekuudel tavapärasest vähem külastajaid. Kevadel oleme tunnetanud, et külastajaid on taaskord rohkem. Loomulikult on ka meie plaan järgmisel aastal uude majja kolida üks korralik tähelepanumagnet.

Muuseumis haridusprogramme kujundades tuleb kindasti tagada, et need programmid toetaksid ka muuseumi enda üldist narratiivi. Meie uue maja näituse läbiv teema on “kooselu kunst” ning käsitleme muuseumiõpetajatega oma programme nagu peatükke selles suures narratiivis. Võiks öelda, et need on eksponaadid, mis ei mahtunud saali ära ja on veel näitusele kauba peale. Järjest rohkem tuleb tähelepanu pöörata ka elamusharidusele — kõik ei pea olema sügav õppimine. Emotsionaalne seotus võib motiveerida õpilast ise juurde õppima. Ja viimaseks arvan, et me kipume õpetama liiga entsüklopeediliselt. Pelgalt liikide tundmine ei taga arusaama looduse süsteemidest ja seostest — selleks tuleb näitlikustada, mängida, lasta nuputada.

Oled ka keskkonnaametis töötanud keskkonnahariduse spetsialistina. Oskad sa öelda, mis on meie keskkonna säilenõtkuse tagamiseks praegu esmavajalik?

On oluline, et hoiame alles seda loodust, mis meil veel järel on. Lisaks oleme loomingulised enda lähiümbruses — linnad võivad olla täitsa elurikkad, kui me need õigesti kujundame. Elurikas linn on aga ühenduslüliks ka ülejäänud maastikule.

Oled üks andragoogika suvekooli esinejatest, millest seal lähemalt räägid ja miks olid nõus töötuba läbi viima?

Mind on alati huvitanud võimalik vastuolu õppesisukeskse ja õppija arengut toetava õpetamise vahel. Töötoas tahaksin õppijatega läbi proovida erinevaid keskkonnahariduslikke harjutusi — nii klassikaliselt sisukeskseid, õppija arenguvajadusest lähtuvaid kui ka neid tasakaalustavaid. Ühest küljest on osalejal siin võimalus avastada endale ehk mõni harjutus, kuid teisalt loodan kuulda elavat arutelu sellest, kui kerge või raske on keskkonnateemadel õpetades lahti lasta vanemliku selgitaja rollist ja usaldada õppijat. Nõus olin osalema seepärast, et pean väga lugu andragoogide kogukonnast — au on suvekoolis töötuba teha. Lisaks on siin mängus ka eestlaslik onupojapoliitika (loe: sõbrad kutsusid).

Kuidas ennast argisest maandad?

Olen suur mängur — nii arvutis kui laua taga. Kui on vaja tõsisemalt end maandada, siis jalutan looduses, kuna sealsed stiimulid seavad pea kuidagi õigesti paika. Nii-öelda hard reset. Ja ma ütleks, et isegi vajalik on aeg-ajalt rääkida kellegi lähedasega ja olla heade inimeste seltskonnas.

Mida soovitad meie lugejale kevadsuvisel perioodil?

Kevadel on kõige toredam jälgida muutusi looduses, sest kõik tärkab järk-järgult. Jalutage, nautige aasta kõige valgemat perioodi ning pange tähele ja kogege seda paratamatut, pidevat muutlikkust. Ja mõtisklege, kas see toimub teie ümber või teie sees.