Andragoogika 40 – avatud uste nädal
Andragoogika 40. aastapäeva puhul avati 27.-30. oktoobril üle Eesti mitmeid uksi. Iga ukse taga ootasid ees uued kohtumised, tähenduslikud vestlused ja võimalus vaadata tagasi senisele õpiteekonnale, et märgata nii enda kui ka teiste jäetud jälgi. Järgnevad lood viivad meid Läänemaale, Tartusse ja Tallinnasse, kus kohtuti loovuse, kunsti ja sügavate dialoogidega.
Sinu jäljed on tee – meie lood õppimisest
Hispaania luuletaja Antonio Machado ütleb ühes oma luuletuses: „Rändaja, tee on sinu jäljed ja ei midagi muud. Teed ei ole, see sünnib kõndides.“ Millised on meie õpiteekonna jäljed? Kus ja kellega oleme kõndinud? Seda uuriti lähemalt looduses, loovuses ja dialoogiringis. Läänemaal Ants Laikmaa majamuuseumis kutsusid mõtisklema, arutlema ja looma Anni Oja, Urmas Nemvalts ja Cynne Põldäär
Meenutus eilsest õige andragoogilisest dialoogiringist Ants Laikmaa muuseumis. Elukestvad õppijad ja õppimise võimaldajad jutustasid lugusid oma õppijateekonnalt, lasteaiast kuni laste iseseisvumise järel uuesti aega leidnuna õppimiseni. Iga õppija tee ja jäljed on erinevad, nagu ka teel kohatud kaaslased – ent nii headest kui halbadest kogemustest on lõpuks kokku tulnud just see, kes me praegu oleme. Ükskõik, kas siis tänu õpetajatele või neist hoolimata (parafraseerides üht osalejat).
Ringis kõlama jäänud mõtted-tunded aitas meil omakorda paberile seada Urmas. Olen joonistamisest heaga eemale hoidnud, aga viimase kuu aja jooksul õpingutega seoses juba kolm korda pliiatsi kätte võtnud, neist ühe korra isegi vabatahtlikult. Kui esiteks paberile saanu isegi mingil määral meenutas seda, mida olin vaimusilmas näinud, ja siis teised jagasid oma piltide tähendust, hakkas peaaegu juba nagu tunduma, et võiks teistega koos ehk isegi neljandat korda pliiatsi haarata … Julgustuseks jälle ühe osaleja öeldu (kui juttu tuli sellest, kas loovust on võimalik hinnata): loovus on hindamatu.
Andragoogika kui kunst ja teadus
Tartu Kunstimaja õdusas ateljees avasid ukse Ülle Mugu ja Riina Kütt. Jagati enda kogemusi andragoogika ja kunstiga ning kuulati põnevaid kogemuslugusid.
Ühe ammuse koolituste pikaajaline mõju: Ülle jõudis maalikunstini tänu ühele ülesandele, mis anti talle üle 20 aasta tagasi. Ülesande sisu oli koostada enda 80-aasta juubeli kõne. Kõnet kirjutades sai Ülle kontakti oma ammuse unistusega – õppida kunagi maalimist. Peale seda meeldetuletust suundus Ülle Tartu Rahvaülikooli maalikursusele ja tänaseks on ta vabakutselisena maalimisega tegelenud juba pea 20 aastat.
Ühismaalimise käigus leidsime, et andragoogika on nii kunst kui teadus. Maalisime ühiselt pildi –“Andragoogika jäljed”, mille kinkisime andragoogika osakonnale 40-aasta juubeliks. Maal on teadlikult lõpetamata. See sümboliseerib meie mõttes elukestvat õpet ja andragoogi. Ka andragoog ei saa kunagi päriselt “valmis” vaid on pidevas arengus ja õppimise teekonnal.
Ekskursioon Eesti Rahvusraamatukogus
Enda kogemust mõtestab Sille Teevet:
Kuigi rahvusraamatukogu peahoone on tavakülastajatele veel suletud, avanes avatud uste nädala raames eriline võimalus piiluda tulevikku koos RaRa teenusedisaineri ja andragoogi Margus Veimanniga. Suursugune, ent rahulik hoone mõjus soojalt ja kutsuvalt – täpselt sellisena soovitakse, et inimesed seda 2027. aasta mais avatavat keskkonda ka tajuksid. Kuulsin lähemalt milliseid uusi radu raamatukogu külastajatele loob ning kuidas teenused ja kasutajateekond on kujundatud just kasutajate soove ja vajadusi arvestades. Margus jagas avatult oma rolli andragoogina selles teekonnas, andes mõista, et toimiva lahenduse taga on alati tugev meeskonnatöö.
Kohtumiselt jäi kõlama kaks olulist põhimõtet: kasutaja arvamuse väärtustamine ja võrgustiku jõud. RaRas tehakse tihedat koostööd erinevate koolide ja asutustega, et kasutada juba toimivaid lahendusi ning pakkuda võimalust üheskoos kasvada ja õppida. Sain kohtumisest inspiratsiooni, kuidas koos luues kujundame keskkonna, mis pakub väärtust rohkematele. Selle asemel et kõike üksi välja mõelda, kuulatakse õppijat ja tegutsetakse käsikäes, sest eesmärk on selgelt elukestev areng. Minu kogemuse võtab kokku tagasihoidlik eesti vanasõna: mitu pead on ikka mitu pead.
