Inspireerivad vestlused andragoogiga: Gertha Teidla-Kunitsõn

Gertha, saame tuttavaks! Räägi endast ja oma tegemistest. 

​​Saame tuttavaks, muidugi! Tere, mina olen Gertha. Pärit olen maalt, Lääne-Virumaalt, ja tänaseks olen jõudnud Arukülla, vahepeatustega nii Tallinnas kui Jordaanias. Minu professionaalsed elud on mind viinud laste õiguste ja noorte kaasamise valdkonda, aga ka Tallinna Ülikooli õppejõuks kui ka haridus- ja noortevaldkonna analüütikuks Praxise mõttekojas. Täna olen uuesti Tallinna Ülikoolis, ent sel korral Ühiskonnateaduste Instituudis. Siia vahepeale mahuvad bakalaureuseõpingud sotsiaaltöö erialal, magistrantuur andragoogikas ning jätkuv doktorantuur. Ja suurt osa sellest kõigest saadab ka foorumteater, millega olen moel või teisel seotud olnud juba aastast 2009. 

Samuti olen ma abikaasa ja ema. Mulle väga meeldib kohv ja ma unistan mootorratta lubadest ning doktorikraadist. Ja sellest, et oleks aega aiatöödeks! 

Kas sa mäletad seda Gerthat, kes sa olid enne andragoogikaõpinguid?

Ikka mäletan, muidugi. Ja eks seda Gerthat on ju täna ka, pole ta kusagile kadunud. Kui tahta mingisugust võrdlust siia tuua, et mina enne ja mina pärast õpinguid, siis ma arvan, et tänane mina märkab oluliselt rohkem võimalusi maailmas ja leiab oma võlud üles ka ämbrites kolistamistes. Ma ei julge lubada, et ma täna vigadest rohkem õpin kui enne, aga ma ise inimesena tulen nende vigadega oluliselt paremini toime! Ja see on meeletult suur võit või mis?  

Kuidas sa jõudsid andragoogika magistriõpinguteni?

Minuga läks väga lihtsalt. Ma jõudsin andragoogika magistriõpinguteni läbi Facebook’i Messengeri, kuhu mu abikaasa saatis ühel päeval lingi andragoogika õppekavast ja magistri vastuvõtust. Sealjuures oli lause stiilis “Kas see pole täpselt see, mida sa taga oled ajanud?”. Tolleks hetkeks oli juba mõnda aega minus mingisugune nihelemine või kraapimine – ma tahtsin minna magistrisse õppima, aga ma ei teadnud, mida täpsemalt. Ma teadsin, et mind paeluvad inimesed ja ma teadsin, et mulle väga meeldib inimestega töötada. Aga et maailmas on olemas ka andragoogika – see selguski minu jaoks lingi avamisel ja äratundmine oligi saabunud, minu otsingud lõppenud! Sealt edasi ei jäänudki muud üle, kui valmistada ette uurimisplaan – tol ajal oli see magistriõppesse sisseastumisel vajalik – ja ajada vaim vormi, et sisseastumiskatsetel õnnestuda. Õnnestusin! 

Milline oli sinu õpingutes murdepunkt või selline eredam lugu, mis sind väga mõjutas?

Ma ütleks, et neid oli kaks. Esimene oli magistriõppe esimesel kohtumisel, kus ruumi sisse astudes ootas meid toolidest tehtud ring. Ja seda nähes sain ma aru, et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean. Mul oli sellele toolide ringile ka nimi olemas – algusring! Sest just nii me tavaliselt oma foorumteatri kohtumisi ka alustame.  

Ka teine ere hetk on mul väga hästi meeles. Magistris oli meil sessioonõpe, mis tähendas, et ka laupäeviti olime ülikoolis. Ja meil oli üks õppeaine “Täiskasvanu nõustamise ja juhendamise protsessid”. Ma ei valeta kui ma ütlen, et nendel laupäevadel võisin ma kohvi ka kodus joomata jätta ja ma lendasin läbi Kadrioru pargi ülikooli poole, kollased vahtralehed seljataga vuhisemas. Mõelda vaid, mis rõõmuga ma ülikooli jooksin ajal, kui teised veel ärkasid ja alles mõtlesid pannkookidest! Ja mul on nii hea meel, et ma olen seda kogeda saanud – sellist rõõmu asjaolust, et ma saan oma laupäeva veeta ülikoolis. 

Sa töötasid Tallinna Ülikoolis andragoogika erialaõppejõuna. Miks sa otsustasid selle pakkumise vastu võtta ja milline õppejõud sa enda (ja teiste) meelest olid? Kas millalgi näeb sind uuesti õppejõu ametis?

Ma tahaks kohe vastu küsida, et kuidas saab sellist pakkumist mitte vastu võtta? Aga tõsi on ka see, et esialgu ma ei võtnudki seda pakkumist vastu ja otsustasin teise töökoha kasuks, mille kõrvalt asusin siiski ühte õppeainet lugema. Kui see aga loetud sai, ei jäänud mul muud üle kui alandlikult uurida, kas äkki mind ikka võetakse kampa, sest ma olin võlutud! Ei olnud võimalik, et ma enam ei tööta meie üliõpilaste ja õppejõududega koos! Kuivõrd ägedad ja võimekad inimesed on andragoogika radadel ja õppejõuna pole kohta, kus sa rohkem õpiksid ja mõistaksid, kui loengutes. Mul vedas – mu kolleegid võtsid mu ka täiskohaga kampa.  

Missugune õppejõud ma olin? Ma tahaks väga loota, et ma olin õppejõud, kes oli alati igas mõttes kohal ja alati valmis koos õppijatega õppima. Minu meelest andragoogikas ei saagi teisiti. 

Kas mind uuesti õppejõu ametis näeb? Ma loodan, et näeb! 

Millist rolli mängis Mõttekoda Praxis sinu elus?

​​Mõttekoda Praxis mängis väga suurt rolli! Kui mul avanes võimalus Praxisega ühineda, täitus sellega üks mu professionaalse elu unistustest. Ma mäletan, et nüüd juba päris ammu aega tagasi arutasime abikaasaga, et vot see oleks uskumatult äge, kui kunagi saaks Praxise mõttekojas töötada. Tõsilugu! Ja nüüd ma saan öelda, et see unistus on täitunud. Ja lisaks unistuse täitumisele andis Praxise heaks töötamine ka väga hea arusaama rakendusuuringute maailmast ja sellest, kuidas taolised uuringud on aluseks poliitikakujundamisele, mis omakorda mõjutab juba meie kõigi igapäevaelu. Et kui keegi veel kahtleb uuringute olulisuses või rollist, siis ringiga jõuavad sellised asjad meie kõigini tagasi. 

Sul kasvab kodus aastane poeg. Kuidas oled mõtestanud oma rolli emana? Kas õpingud on sind emarollis kuidagi toetanud?

Lihtsalt vastates on minu roll seista hea selle eest, et Johannes Luka saaks homses maailmas hästi hakkama ja oleks sealjuures õnnelik. Mida see hästi hakkama saamine tähendab? Ja missugune see homne maailm on, kus me tahame, et meie lapsed oleksid õnnelikud? Siin jään ma juba ise ka vastamisega hätta… Aga oma peas olen ma jõudnud mõelda, et võib-olla see hästi hakkama saamine võiks tähendada tähenduslikke, soojasid ja hoitud suhteid inimestega meie ümber, sealhulgas ka iseendaga. Ja äkki aitab see kaasa ka sellele, et inimene tunneb end õnnelikuna.  

Kas õpingud on mind emarollis kuidagi toetanud? Muidugi! Ma usun, et tänu andragoogikale väärtustan ma ise õppimist kui sellist juba oluliselt rohkem. Veel rohkem – ja see võib kõlada kummaliselt – tähistan aga eksimusi ja seda kui asjad ei tule kohe välja. See annab imehea võimaluse harjutada pingutamist ja järjepidevust. See annab ka selle kogemuse maailmast, et kõik ei saagi alati ja kohe õnnestuda. Ja see on okei. 

Täna on üks maagiline vägi sind tagasi ülikooli tõmmanud, aga seekord hoopis Ühiskonnateaduste Instituuti. Oled seal doktorantuuris. Räägi lähemalt, mida põnevat sa seal veel teed. 

Ühiskonnateaduste Instituudiga on mul kohe mitu suhet. Esimene ja pikem on seotud minu doktorantuuriga, kus uurin laste ja noorte IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) kasutamise kahjulikke ja kasulikke aspekte hariduses. Oma doktoritöös toetun DigiGeni projektile, mida ÜTI-s aitasin Eesti poolt ellu viia ja mille raames me ka andmeid kogusime ja analüüsisime. Aga hoopis värskem on mu suhe ühe uue teadusprojektiga – nii olengi alates märtsist aitamas ellu viia rahvusvahelist projekti, kus me üheskoos LGBTI+ kogukonna noorte täiskasvanutega uurime, mil viisil toetada nende heaolu edendamist ajal, mil maailm liigub ühest kriisist teise ning LGBTI+ vastane poliitika on moel või teisel pead tõstmas. 

Kuidas leiad endas rahu mäslevas maailmas? 

Metsas. Jalutades. Soovituslik on 20 minutit iga päev. Ja kui sul selleks aega ei ole, siis 40 minutit.  

Mida soovitad meie lugejale?

Metsa jalutama minna! Teinekord sobib ka mõni park või ka armsaks saanud tänav linnas. Minu meelest aitab see hästi selle lõputult tungleva ja pöörase maailma hääled maha keerata. Ja mine sa tea, äkki siis kuuleb ka seda päris oma, iseenda olemist.