Inspireerivad vestlused andragoogiga: Kaire Povilaitis

Kaire, saame tuttavaks! Räägi endast ja oma tegemistest. 

Minu juured on Pärnus, kuid terve oma täiskasvanuelu olen elanud Tallinnas ja Viimsis. Olen abikaasa, ema, vanaema. 

Tööalaselt olen Tallinna Ülikoolis nii akadeemilises kui ka mitteakadeemilises rollis, mis on minu arvates omavahel suurepäraselt seotud. Mitteakadeemilises rollis juhin TLÜ õppimise ja õpetamise keskust, akadeemilises rollis olen haridusteaduste instituudi doktorant-nooremteadur ning andragoogika eriala õppejõud.

Oma igapäevatöös tegutsen selle nimel, et Tallinna Ülikoolis (ja laiemalt Eesti kõrghariduses) oleks õppimiskeskne õpetamine väärtustatud, üliõpilaste õppimine tähendusrikkam ja toetatud, õpetamisoskuste arendamisele pöörataks rohkem tähelepanu ning õpetamise arendamine oleks normaalne ülikooli õpikultuuri osa. Seda eesmärki toetavad ka minu doktoriõpingud. 

Doktorant-nooremteadurina õpin, õpetan, uurin, arendan. Andragoogika valdkonna õppejõuna on minu ainekursused seotud täiskasvanute õpetamise aluste ja põhimõtetega, koolitusprotsesside kavandamise, rakendamise ja hindamisega ning sotsiaalse ja rühmas õppimisega. Koolitan ja annan aeg-ajalt valdkonna nõu ka eksperdina. Olen üks täiskasvanute koolitaja mikrokraadi väljatöötajatest ja koolitajatest.

Vabal ajal naudin aias toimetamist, lugemist, reisimist ja uute paikade avastamist. 

Kas sa mäletad seda Kairet, kes sa olid enne andragoogikaõpinguid?

Ikka, väga hästi mäletan. See Kaire oli (ja on praegugi) uudishimulik enese proovile panija, mitmekülgsete kogemustega julge katsetaja ja piiride kompaja, enesearengule orienteeritud pidev õppija. See on enamjaolt praegugi nii, kuid kindlasti on praegune Kaire küpsem, eneseteadlikum, mõtestavam. Saan kinnitada, et andragoogikaõpingud aitavad endast rohkem teada saada, leida teaduspõhiseid selgitusi enda kogemustele ja arusaamadele, seada kahtluse alla mõned kinnistunud arusaamad või avastada endas neid külgi, millest varem aimugi ei olnud. Mõtlen, et mul on ääretult vedanud selle võimaluse eest.

Miks sa otsustasid just andragoogikat õppima minna?

Andragoogikaõpinguteni jõudsin aastal 2017, olin siis jõudnud punkti, kus otsisin oma elule suuremat tähendust, mõistsin, et intuitsioonist ja senisest (elu)kogemusest ei piisa, tähendusliku elu jaoks on vaja midagi veel. Minu tööülesanded olid sel ajal seotud täiskasvanute juhendamise ja koolitamisega, juhtimisega.

Mäletan, et sattusin ühele HTM-i poolt pakutavale koolitusele “Täiskasvanute hindamine täienduskoolitusel” ning koolitaja Kristel Jalak tutvustas seal ennast just nimelt andragoogina. Ma siis seda sõna ei olnud varem kuulnud muidugi. See, kuidas Kristel koolituse üles oli ehitanud ning kuidas ta meid koolitusruumis kaasas ja meid seal ennast tundma pani, tekitas äratundmisrõõmu. Need teadmised ja oskused ongi minu professionaalsest elust puudu! Sellist tunnet ja taipamisi soovin minagi täiskasvanutele pakkuda. Koju jõudes avasin uuesti arvuti ning guugeldasin “andragoogika”. Sain teada, et seda saab õppida Tallinna Ülikoolis ning avaldusi saab veel esitada nädala jooksul. Ma ei kaalunud hetkegi kauem, mõeldud-tehtud, esitasin avalduse ja hakkasin siis oma elukorraldust õpingute jaoks ringi mõtlema. See oli üks minu elu parim otsus. 

Ja õpingute ajal sai selgeks, et just see protsess ise on kõige väärtuslikum, mitte ainult need väärt oskused ja teadmised. Nagu Peter Jarvis oma teoses “Paradoxes of Learning” välja toob, et keskendumine vaid oskuste ja teadmise omamisele võib varjutada õppimise sügavamat tähendust ja inimese isiklikku sisemist kasvu. Ehk siis protsess ise ja olemine võimaldab õppimist sügavalt mõtestada, eeldab minult õppijana aktiivset suhtlemist, enesejuhitavust. Õppimine peaks võimaldama hoida keskmes protsessi ja andragoogika erialal see nii on.

Milline oli sinu õpingutes murdepunkt või selline eredam lugu, mis sind väga mõjutas?

Andragoogikaõpingutega alustamine on ilmselt minu elu murdepunkt. Võin täie kindlusega väita, et tänu sellele olen leidnud unistuste töö, imelise kogukonna ning rahulolu. Olen lõpetanud andragoogika 3+2 ehk siis nii BA kui MA õppekavad ning nende aastate jooksul oli neid tähenduslikke ja eredaid hetki palju.

Andragoogikaõpingute ajal koged sa täiskasvanute õpetamise põhimõtteid omal nahal, otsekui laboratooriumis, sealhulgas ka vastupanu, võtad ennast pulkadeks lahti ja paned uuesti kokku, mõtestad ennast õppijana ja siis analüüsid, milliseid valikuid andragoogi või koolitajana teha. Mõjutasid väga need hetked kui sai kogetud andragoogika erialal harjumuspärasest erinevamat õpikultuuri, interdistsiplinaarsetes ainetes, teiste eriala üliõpilastega või üleülikoolilistes ainetes teiste instituutide õppejõudude poolt. See andis hea võimaluse näha ja mõista teist perspektiivi, teistlaadi õpetamis- ja õppimistavasid ning mõtestada, kuidas väärtustada erinevate distsipliinide kultuure ja tavasid, millised õpikultuurid toetavad või takistavad õppimist.

Kuigi siis oli endal õppijana keeruline ja ebamugav, siis täna õppejõuna oskan ma oma üliõpilasi suunata märkama nende interdistsiplinaarsete õpikogemuste väärtust andragoogi jaoks, kuigi nad selle üle alguses ei rõõmusta, sest oma grupiga ja andragoogidega on ju koos nii mugav. Õppimine aga toimub mugavusest väljaspool.

Sind värvati juba õpingute ajal õppejõuks. Kuidas ennast esimest korda õppejõu rollis tundsid ja kuidas tunned ennast täna õppejõuna?

Tundsin muidugi ääretut tänulikkust usalduse eest ning tohutut vastutust selles rollis. Alustava õppejõuna olin kindlasti rohkem struktureeritum, sest toimetulekuks tohutus ebakindluses vajasin ise rohkem raame, millest kinni hoida. Tabasin end sageli mõttelt, et mis nüüd mina, alles ise ju õppisin sedasama. Õppeprotsessi kavandades meenutasin, kuidas ma ise üliõpilase rollis nendel ainekursustel end tundsin ning mis oli minu jaoks tähenduslik. Minu suurimateks mõjutajateks alustava õppejõuna said minu kolleegid, minu enda varasemad õppejõud, eelkõige Halliki Põlda, kes julgustas katsetama ning süstis minusse enesekindlust. Vaatamata sellele, et ma siis ei olnud ise õpingutes väga palju kaugemal oma õppijatest, sain kolleegidelt enesekindluse ja arusaama, et oleme õppeprotsessis koos õppijatega ning meil on üheskoos võimalus jõuda teadmisteni ka siis kui minul endal õppejõuna neid valmisteadmisi veel nii palju ei ole. Sellest kogemusest olen kaasa võtnud julguse olla õppejõuna aus ja autentne ning julgeda olla ka haavatav, tunnistada oma mitteteadmist. 

Täna kavandan õppeprotsessi semestri alguses vaid osaliselt, sest pean vajalikuks enne kohtuda õppijatega, selgitada välja nende ootused, vajadused ja eelnevad teadmised. Loomulikult on mul õppe eesmärgid ja üldine plaan selge, kuid lõpliku kursuseprogrammi arutan koos õppijatega läbi esimesel õppekohtumisel. Koos vaatame üle ainekursuse teemad, hindamismeetodid ja -kriteeriumid ning teeme muud kokkulepped. Sellise usalduseni enda ja õppijate suhtes jõudsin ma paari aastaga, sest alustava õppejõuna andis turvatunde pigem struktureeritum, etteplaneeritud lähenemine. Loodan, et annan õppes piisavalt valikuid, et õppija tunneks ennast oma õppimise juhtijana ja vastutajana. 

Võrreldes varasemaga tunnen end praegu õppejõuna kindlamalt, usaldan ennast, protsessi ja üliõpilasi rohkem kui alustava õppejõuna.

Kuidas on andragoogika eriala ja üliõpilased aastate jooksul muutunud?

Eks iga eriala peab ühiskonnas toimuvaga sammu pidama. Me ju ise omal nahal tajume, kuivõrd palju muutuseid meid on lühikese aja jooksul tabanud. Andragoog saab toetada inimese kohanemist nende muutustega, sealhulgas ka kriisidega toimetulekul, võimestada inimest ja aidata tal näha iseenda potentsiaali elukestva õppijana. Globaliseerumine ja kultuuriline mitmekesistumine on toonud kaasa vajaduse mõista ja arvestada erinevate taustade ja kultuuriliste eripäradega, siin on andragoogikal samuti väga oluline roll.

Õppimist ja õpetamist on muutnud muuhulgas ka tehnoloogilised arengud, näiteks tehisaru, peamiselt siis generatiivsed keelemudelid, mis saavad õppimist suurepäraselt toetada, aga valesti kasutades ka takistada. Andragoogika eriala roll ongi mõtestada täiskasvanu õppimist ja arengut muutunud maailmas.

Igal aastal mõtlen, et küll mul on põnev töö, miski pole sama, mis eelmisel aastal, lisaks on ka iga õppegrupp erinev ning see esitab mulle õppejõuna mõnusaid väljakutseid. Täiskasvanud õppija on mitmekesine, see on äge, annab mulle võimaluse kohtuda väga huvitavate inimestega, kel on mitmekesised kogemused, teadmised, arusaamad. Mul on iga päev neilt väga palju õppida. Mulle tundub, et tänane üliõpilane on eneseteadlikum, nii oma eesmärkides ja õpivajadustes. Kindlasti on rohkem neid õppijaid, kes kasutavad erinevaid tehnoloogiaid õppes, sealhulgas tehisaru. 

Mulle näib, et andragoogika õppekava on ühiskonnas järjest rohkem väärtustatud, sellest räägivad ka näiteks tööpakkumistes sagenenud ootused andragoogika hariduse kohta. Andragoogika eriala lõpetajad on hinnatud ja oodatud organisatsioonides, eelkõige kui töö on seotud inimestega, nende arengu, õppimise, kohanemise või motivatsiooni toetamisega. 

Praegu oled HTI-s doktorant-nooremteadur. Räägi natuke lähemalt, mida sa seal täpsemalt teed ja miks otsustasid doktorantuuri ette võtta. 

Miks ma otsustasin doktorantuuri ette võtta? Huvi ja uudishimu ja soov edasi uurida. Siin ilmselt mängib rolli ka minu loomupärane omadus usaldada elu, olla uudishimulik ja kasutada ära kõik võimalused, mida elu pakub. Üks asi on viinud teiseni oma loomulikku rada pidi. Põhjus on kindlasti ka selles, et soovin valdkonda teaduspõhiselt rohkem panustada ning mul on ikkagi selleks veel piisavalt aktiivseid tööaastaid jäänud. 

Oma magistritöö jaoks kogusin 2021-2022 andmeid Tallinna Ülikooli ÕPPES uurimisrühma projekti „Professionaalsed rajad hariduslike innovatsioonide ja ülikoolide institutsionaalsete muutuste kontekstis. Õppejõudude professionaalne identiteet ja õpetamise praktikad, kogemus ja heaolu” raames. Peale magistrit jätkasin andmete kogumist ja viisin läbi 21 väga inspireerivat intervjuud ülikooli akadeemiliste töötajatega. Analüüsisime andmeid ja esitlesime tulemusi teadusseminaridel koos juhendajate Meril Ümariku ja Larissa Jõgiga. Nemad julgustasid mind, et kui juba teadustöö tegemist naudin ja hoog sees, siis miks mitte seda doktoritööks vormistada. Nii siis hakkasingi kavandit kokku panema ja kandideerisin 2023. aasta talvisel vastuvõtul. Kuna olime just rahvusvahelise uurimisrühmaga Maltal teadusseminari läbi viimas, siis pidin vastuvõtuvestluse komisjoniga läbi viima Malta hotellitoas Zoomi vahendusel, minu juhendajad teine teisel pool seina mõttes kaasa elamas ja pöidlaid hoidmas. Ja siin ma nüüd olen, doktorant-nooremteadur.

Oma doktoritöö raames viin läbi arendusuuringu, uurin akadeemilist identiteeti ning disainin õppejõudude arengu toetamise protsesse teaduspõhiselt. Me võib-olla sageli ei mõtle, millest kõigest koosneb õppejõu töö, üliõpilasele jääb sageli suurem osa sellest tööst nähtamatuks. Akadeemiline roll on aga keerukas ja nõudlik, temalt oodatakse suurepärasust kolmes valdkonnas: 1) teadustöö tegemine, 2) õpetamine, 3) ühiskonda ja ülikooli arengusse panustamine. Kõik see on akadeemilise identiteedi osa, kuid akadeemiliste töötajate arengu toetamisel ei vaadelda sageli inimest kui tervikut, vaid keskendutakse vaid ühele, sageli õpetamisoskuste arendamisele. Paljud akadeemilised töötajad aga ei mõtle üldse endast kui õppejõust, pigem mõtlevad paljud endast kui teadlasest. Siin tekib vastuolu, sageli ka vastupanu. Loodan oma tööga pakkuda arenduslahendusi kõrgkoolide õpetamise valdkonna arendajatele ja juhtidele. 

Kuna olen doktorant-nooremteadur, siis see tähendab, et olen töölepinguga akadeemiline töötaja ning minu tööülesannete alla kuulub lisaks teadustöö tegemisele veel ka õppetöö läbiviimine ning õppekava arendustegevustes osalemine.

Sa oled üks Andragoogide Liidu asutajatest ja olid juhatuse esimees. Kuidas EALi loomine on mõjutanud andragoogika valdkonda Eestis?

Andragoogide Liidul näen ma potentsiaali eelkõige andragoogika valdkonna laiema tähenduse ja võimaluste tutvustamises ühiskonnas ning andragoogide kogukonna ja võrgustiku jaoks ruumi loomisel. Andragoogid tegutsevad väga erinevates kogukondades ja organisatsioonides, nad on sageli inimeste ja protsesside juhid, kogukondade eestvedajad, arengu toetajad, ruumiloojad, koolitajad, täiskasvanuhariduse spetsialistid, eksperdid või ka poliitikakujundajad. Tihti pannakse andragoogi ja koolitaja vahele võrdusmärk, kuid see on liiga kitsas vaade niivõrd tähendusrikkale ja inimese arengu toetamist hõlmavale valdkonnale. Inimese areng ei toimu vaid koolituse kaudu, seda saab toetada organisatsioonides ja kogukondades väga erineval viisil: formaalselt, mitteformaalselt, informaalselt. Näiteks juht kui andragoog saab toetada oma tiimiliikmete õppimist ja arengut, luua õpiringe, refleksioonivõimalusi, muuta iga koosolek tähenduslikuks õpimomendiks ning kujundada õppimist toetavat kultuuri oma organisatsioonis.

Mis on see, mis sul silmad tõeliselt särama paneb?

Ma arvan, et mu silmad säravad sageli, sest on nii palju erinevaid põhjuseid, mõnikord imetillukesi ja imelihtsaid. Näiteks säravad mu silmad kui mul on riiulis ootel vähemalt üks teatri- või lennupilet, või kui ma näen, kui ägedateks ja tarkadeks inimesteks on kasvanud minu lapsed, kuidas nad maailma näevad ja millised väärtused neil on. Praegu on suvi ja mul on puhkus, silmad paneb särama, kui saan võtta kohvitassi, astuda paljajalu õue, istuda trepile ja vaadata, kuidas mesilane lendab. 

Aga ma võin ausalt öelda (kuigi see võib tunduda klišeelikult), et minu töö paneb mul silmad tõeliselt särama (seda on kõrvalt öelnud ka mu abikaasa), sest ma tõepoolest tunnen, et mul on unistuste töö, mul on võimalus eneseteostuseks, rakendada kõiki oma kogemusi, teadmisi ja oskuseid ning pidevalt uurida juurde. Olen uudishimulik oma eriala ja oma valdkonna suhtes ning mis veel oluline, see on nii variatiivne, arenev, suure mõjuga, tähenduslik. Siin rakenduvad mitmed täiskasvanu õppimise teooriad ja käsitused, millele saaks näpu peale panna.  Samas on mul võimalus hoida oma tööaega tasakaalus, planeerida oma mõtlemise ja mõtestamise aega. Ja silmad säravad kohe eriliselt, kui ma taban ära oma üliõpilaste ahhaa-hetke, mõne taipamise.

Mida soovitad meie lugejale?

Teha teadlikke (mõtte)pause ja tunda rõõmu väikestest asjadest! Tõesti, kasvõi mesilase lendamisest, teejoomisest või eesootavast teatrikülastusest. Just lugesin saksa-korea filosoofi, Byung-Chul Han´i esseed “Väsimusühiskond”, mis on avaldatud eesti keeles Loomingu Raamatukogu 2025. aasta kuuendas numbris. See oli mõtlemapanev, soovitan lugeda. Annab hea, filosoofilise perspektiivi kiirustavale saavutusühiskonnale, kus enam pause ei tehta, inimene on muutunud iseenda ekspluataatoriks ning mõtlemisele ja mõtestamisele jäetakse järjest vähem aega.